Rubriigiarhiiv: jutustused

Domeeni registreerimata jätmine enne ettevõtte nime avalikustamist võib hiljem tekitada palju probleeme!

Päris hea artikkel, mis on leitav siin.

Domeeni registreerimata jätmine enne ettevõtte nime avalikustamist võib hiljem tekitada palju probleeme!

Eestis on olnud palju selliseid juhuseid. Kohe meenub, kui Elisa teatas uue teenuse “BINGE TV ” turule toomisest. See toimus 26.07.2017. Kohe trükkisin browserisse binge.ee – lehekülge ei leitud.

Vaatasin whois infost ja hommikul kell 10.00 olid vabad nii binge.ee, bingetv.ee ja binge.fi. Kell 11.55 olid nii binge.ee kui ka bingetv.ee registreeritud kellegi kolmanda poolt. Ma ikka mõtlen, et kes seal Elisas domeeninduse eest vastutab? Ja mina ei olnud ainuke, nägin vähemalt ühte postitust twitteris, kus inimesed otsisid BINGE lehekülge.

Kaubamärk on neil siiani registreerimata.

Share

Playtech Software Limited süüdi domeeninime kaaperdamise katses

Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) paneel on leidnud, et Playtech Software Limited on osalenud domeeninime kaaperdamise katsel (Reverse domain hijacking) püüdes omastada domeeni Playtechla.com. Playtech kasutab domeeninime Playtech.com.

Otsus on leitav siit.

Põhimõtteliselt on tegu “varguse” katsega. Selliste kaasuste kohta on interentis palju lehekülgi. Näiteks http://www.hallofshame.com/.

Policy loodi selleks, et kaitsta kaubamärgi omanikke, kuid vahest püüavad kaubamärgi omanikud kasutada Policyt ära ja “varastada” domeen odavalt. WIPO maksab ainult $1500 ja seda võib algatada igaüks. Viimastest katsetest meenub veel QUEEN.COM kaasus, mis on leitav siit. Kus Knud Jepsen A/S of Hinnerup, Hollandist püüdis “varasatada” domeeni QUEEN.COM. Knud Jepsen arvas, et talle kuulub sõna QUEEN -peale seda, kui talle oli teatavaks saanud domeeni hind, mis tollel hetkel oli $2 000 000.

Playtechi kaasuses leiab ka panelist, et “See juhtum illustreerib üldtunnustatud põhimõtet, et poliitika(Policy) eesmärk on käsitleda selgeid squattimise juhtumeid”.

The Panel finds that the decision to file a Complaint when the Complainant was aware of the Respondent’s prima facie legitimate use of the Domain Name and in circumstances where its arguments as to the Respondent’s lack of bona fide use had no realistic prospect of success constitutes reverse domain name hijacking. Any reasonable investigation would have revealed that this was a Complaint that could not have succeeded.

Ameerika Ühendriikides saab peale sellist otsust “varga” kaevata kohtusse ja nõuda kuni $100 000 kahjutasu.

Näiteks Eestis Domeenivaidluste Komisjonis puudub üldse selline võimalus, et sind nimetatakse domeeninime vargaks. Ju siis arvati, et domeeniomanikke pole vaja kaitsta ja kõik vaidlustajad on “ausad”!

Meenub kohe mass.ee. Mis on leitav siit. Sellise tegevuse AS Mass poolt võiks minu arvates kohe liigitada Reverse domain hijackingiguks. Iga endast lugupidav jurist saab aru, et neil ei olnud mingit võimalust võita seda kaasust. Registreerija pidi raiskama raha ja oma vahendeid, et enda domeeni kaitsta.

Samuti ka etno.ee. Mis on leitav siit. Siin pole isegi küsimust, see on Reverse domain hijackinging!

Share

Kohus : Eesti Interneti Sihtasutus EI TÄIDA avalikku ülesannet!

Kohus : Eesti Interneti Sihtasutus EI TÄIDA avalikku ülesannet!

 

…esikohal avalikud huvid, mitte mingisugused arusaamatud erahuvid või mingisugused muud motivatsioonid, sest internet on tänapäeval väga tugev julgeolekut puudutav infrastruktuur.

Niimoodi vastas meie Vabariigi tollane minister Parts küsimusele .ee domeenide kohta. 2011 a ütles Juhan Parts Riigikogu infotunnis järgmist: „Aga me saame seda laiendada institutsioonidega, kes esmalt suudavad demonstreerida, et nendel on esikohal avalikud huvid, mitte mingisugused arusaamatud erahuvid või mingisugused muud motivatsioonid, sest internet on tänapäeval väga tugev julgeolekut puudutav infrastruktuur. Me peame nägema ka riiki, riigi huve. Me peame kõike, mis on seotud ühe või teise domeeni ja selle .pri-ndusega, vaatama ka läbi riigi julgeoleku prisma, küberruumi turvalisuse seisukohast. Sealt tulevad väga paljud nõuded, mida ei ole võimalik enam kellegagi läbi arutada, sest järeleandmine nendes nõuetes tähendab järeleandmist küberturvalisuses.”

03.08.2017 tuli teade, et Riigikohus ei võta minu kassatsioonikaebust menetlusesse, sellest tulenevalt jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus Haldusasja number 3-15-1050.  Millest järeldub, et Eesti Interneti Sihtasutus (EIS) EI TÄIDA avalikku ülesannet. Sellisele otsusele jõudis halduskolleegium kooseisus : Eesistuja V. Saarmets, liikmed M. Altnurme ja V. Lapimaa. Kohtuotsus on olnud üksmeelne, vähemalt ei ole otsusesse märgitud, et keegi oleks jäänud eriarvamusele, või oleks kuidagi teisiti mõelnud. Fail on leitav siit.

Otsus on risti vastupidine Tallinna Halduskohtu varasemale otsusele(fail siin) (3-15-1050), mis leidis, et EIS TÄIDAB avalikke ülesandeid.

2011 aastal rääkis MKM nagu ühest suust, et EIS täidab avalikke ülesandeid. Tuletame meelde, et siis oli vaja saada .ee registri õigused Lippmaadelt kätte! Kas Lippmaad oleks andnud õigused mingi orgaisatsiooni kätte, kes ei täida avalikke ülesandeid?  2015/2016/2017 aastaks on MKM unustanud kõik. MKM-i töötajaid on tabanud amneesia, kõik on ununenud. MKM-i töötaja tõusis Ringkonnakohtus püsti ja ütles, “toetame EIS-i apellatsioonkaebust ning jääb asjas varasemalt esitatud seisukohtade juurde.”

Kaua see kõik kestis? Alguse sai see kõik aastal 2015 ( 25.02.2015) kui esitasin Eesti Interneti SA-le (EIS) teabenõude, milles palusin väljastada .ee-lõpuliste tippdomeenide nimekiri sama päeva seisuga. EIS keeldus 09.03.2015 kirjaga nr 2-3/2015.8 nimekirja väljastamast, kuna EIS ei olevat teabevaldaja ja nõutud teave ei ole avalik teave.

Mis see kõik maksis? Lisaks 2,5 aastale kohtus käimisele, läks see minule maksma u. €2500 minu juristikulusid. Lisaks maksin kinni EIS kohtukulusid €4000 ulatuses. EIS esindas advokaadibüroo Sorainen eesotsas C.Ginteriga – jah see sama C. Ginter, kes figureerib ka EIS domeenivaidluste komisjonis.  Soraineni arved EIS-ile olid €16900EUR.

Mis asi on avalik ülesanne? Avaliku ülesande definitsiooni seaduses ei ole, kuid kohtupraktikast ja õiguskirjandusest tuleneb, avalikud ülesanded on vahetult seadusega või seaduse alusel riigile, omavalitsusele või muule avalik-õiguslikule juriidilisele isikule pandud ülesanded, või ülesanded, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud (3-3-4-1-10). Avalikuks ülesandeks muutub teenus seega siis, kui seda osutatakse avalik-õigusliku isiku seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks (3-3-1-19-14, p 12).

Miks siis EIS ei täida avalikku ülesannet (kohtu arvates) ? Probleem peitub selles, et EIS-ile ei ole seadusega pandud kohustus täita avalikke ülesandeid! Sellepärast nad ei täida ka avalikke ülesandeid.

Mina pigem küsiks, et kas Riigi (MKM-i) TEGEMATA töö on piisav põhjendus, et EIS ei täida avalikke ülesandeid?

Tooksin välja mõned punktid, mida mainisin ka oma kassatsioonikaebuses.

1). Tallinna Ringkonnakohus on vähemalt käesoleval juhul asunud seisukohale, et riigiasutus (MKM) võib teatud juhtudel kontrollida ja juhtida tegevusi, mis ei ole avalik ülesanne, eks siis tegeleda millegagi, mis ei ole seadusega ettenähtud.

2). Andmekaitse Inspektsioon on 28.02.2011 ja 15.04.2015 teinud täpselt samade asjaolude puhul risti vastupidised otsused. – Hea halduse ja õiguskindluse põhimõtete kohaselt oleks AKI pidanud kaebaja vaide rahuldama ja kohustama EIS-i väljastama kaebajale .ee-lõpuliste tippdomeenide nimekiri, nagu tehti seda 2011. aastal. Samade asjaoludega asjades peab haldusorgan tegema sama otsuse. Vaide rahuldamata jätmisel on AKI kasutanud samu põhjendusi, kuid jõudnud vastupidisele järeldusele. Sellisena võib AKI olla rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.

3). Halduskohtust jäi meelde selline punkt: Nähtub juba Vabariigi Valitsuse korraldusest, et sihtasutuse loomiseks anti sissemaksena 200 000 krooni. Riik on riigivara käsutamisel seotud enda kehtestatud reeglitega, sealjuures riigivara-seadusega. Sihtasutuse loomise eesmärk on v ara valitsemine ja kasutamine põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks (sihtasutuste seaduse § 1 lg 1). Riigivaraseaduse § 10 lg 1 kohaselt valitsetakse riigi-vara:

1)           riigivõimu teostamiseks;

2)           muul riigivara valitseja poolt määratud avalikul eesmärgil;

3)           tulu saamiseks;

4)           reservina säilitamiseks.

Kohtule ei ole teada ning EIS ega MKM ei ole põhjendanud, et EISile eraldatud vara kasutataks tulu saamiseks või reservina säilitamiseks. Seega on EISile eraldatud vara valitsemise eesmärgiks üksnes riigivõimu teostamine või muu avalik eesmärk, millest tuleneb ka ilmselgelt avaliku ülesande iseloom. Ei ole mõistlik eeldada, et EISile eraldatud vara kasutatakse mõnel muul, seaduses sätestamata ja seega lubamatul eesmärgil.

Kes või mis on EIS? Eesti Interneti Sihtasutus (Eesti Interneti SA) asutati 2009. aasta 13. veebruaril. Sihtasutuse asutajad on Eesti Vabariik majandus- ja kommunikatsiooniministri isikus ja Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL). Eesti Interneti SA on Eesti Internetikogukonda esindav ja Eesti maatunnusega domeeninimesid haldav organisatsioon, kelle põhikirjalised ülesanded on:

1.Eesti internetikogukonna esindamine piiriüleses internetikogukonnas, sealhulgas Internet Corporation for Assigned Names and Numbers (ICANN) ja teiste asjaomaste organisatsioonide ees.

2.Eesti maatunnusega ja Eestiga seotud tipptaseme domeeninimede haldamine ning nende registreerimise korraldamine internetikogukonna, sealhulgas riigi ühistes huvides.

3.Eesti maatunnusega domeenininimede reeglite ja tasude kehtestamine.

4.Domeeninimede infosüsteemide ja registrite pidamine ning nende kättesaadavuse, usaldusväärsuse ja turvalisuse tagamine.

 

5.detsembril 2011 jõustunud põhikirja p3.9. kohaselt on EIS-i nõukogul kuus (6) liiget, kes kõik nimetab ja kutsub tagasi majandus- ja kommunikatsiooni minister. Seega EIS-i puhul on üheselt tegemist ühe ametniku (mis omakorda on täidetav poliitilise otsuse alusel) – majandus- ja kommunikatsiooniministri – poolt kontrollitava juriidilise isikuga.

Eeltoodust tulenevalt ei ole EIS-i puhul tegemist „Eesti Internetikogukonna“ (millist juriidiliselt ei eksisteeri) esindajaga. Seda enam, et MTÜ Eesti Interneti Kogukond on ennast korduvalt vastandanud EIS-i tegevusele ning MTÜ Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit kutsus juunis 2011 tagasi kõik oma esindajad EIS-i nõukogust. Lisaks sellele muudeti MTÜ Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ettepanekul EIS-i põhikirja selliselt, et MTÜ Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ei pea EIS-i nõukogusse oma liikmeid nimetama.

EIS ei täida enda ülesannet hallata domeeninimekirja vabatahtlikult. Riik lõi EIS-i konkreetsete ülesannete täitmiseks.

Andmekaitse Inspektsioon on seisukohal, et EISi poolt .ee lõpulise domeeniregistri pidamise puhul on oma olemuselt tegemist avaliku teenuse osutamise ehk avaliku ülesande täitmisega AvTS § 5 lg 2 mõistes, mis on aga õiguslikult ebapiisavalt reguleeritud ja seetõttu pole Andmekaitse Inspektsioonil võimalik kohustada EISi teabenõuet AvTS-i alusel täitma.

Plussina võin välja tuua, et EIS ei olnud siiani tulnud selle peale, et domeenidel peaks olema ka pärimisõigus. Tundub, et kui halduskohtunik (K. Sullin) juhtis nende tähelepanu sellele, siis tulevikus on võimalik domeene ka pärida. Vähemalt Hr. Sibul presenteeris seda mõtet Ringkonnakohtus juba enda mõttena. Ma soovitan üldse lugeda K. Sullini põhjendusi halduskohtu otsuses. Ligi 12 lehekülge väga head lugemist ja põhjendusi. Fail on leitav siin.

Siin me siis nüüd oleme! On loodud sihtasutus, mis haldab Eesti rahvusdomeeni (.ee) (domeeni, mis peaks nagu kuuluma Eesti rahvale) ja samas ta EI TÄIDA avalikke ülesandeid. Igaüks võib teha sellest omad järeldused. Kõige rohkem hämmastab mind, et kui aastal 2011 leidsid nii AKI kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (edaspidi MKM), et EIS teostab avalikku ülesannet domeeniregistri pidamise näol. AKI leidis vaideotsuses, et avaliku ülesande täitmine jääb alati avalikuks, hoolimata sellest, kui mitmele isikule ja mis vormis on see edasi delegeeritud. MKM tõdes, et EIS on eraõiguslik juriidiline isik, kuid täites avalikke ülesandeid, mis on riigi poolt SA luues antud ja põhikirjas sätestatud, kohaldub talle siiski avaliku teabe seadus. Täpselt sama on leidnud õiguskantsler enda 2007. a ülevaates, kus kirjutab, et domeenidega seonduv on avalik ressurss ning lähtuda tuleb avalikust huvist.

Kas asi on nüüd selge? Minu jaoks pole küll midagi selge. Ma ei saa siiani aru, kui MKM-ile pole pandud seadusega kohustust tegeleda .ee domeeniregistri pidamisega, siis MILLE ALUSEL ta seda TEEB? Mille alusel ta kontrollib EIS-i? kas “Vabast tahtest” ? Kas selline asi on üldse võimalik?

Eesti kõrgeim kohus on otsustanud, või noh vähemalt teinud määruse, et see asi ei vaja rohkem arutamist, siis soovin kõigile edu ja ikka rohkem domeene ja ma isiklikult siiski usun, et ka see kohtuotsus tasub ennast kunagi hiljem ära. Ma veel ei tea küll kuidas…

Loodame, et järgmisel majandus-ja kommunikatsiooni mistril ei teki mõtet sulgeda EIS ja lasta .ee domeenil “ISE” reguleeruda ja meil ikka lastakse .ee domeeni registreerida nii palju kui soovime.

 

Failid:

Halduskohtu otsus

Ringkonnakohtu otsus

Kassatsioonikaebus

Riigikohus – menetlusse mittevõtmise määrus

 

G. Veidenberg

Share

Hiinlased uuendavad massiliselt .ee domeene

29 detsember 2015 ilmunud artikklis, mille leiab siit.

Arvas EIS juht hr. Sibul

et sihtasutus sellist väljastpoolt Eestit pärit domainerite tegevust näinud ka enne. «Siin on määravaks turu reeglid ehk nõudlus. Kui seda ei ole, siis aasta pärast need kokkuostetud domeenid kustuvad ja on jälle kõigile soovijatele kättesaadavad.»

Nii see päris läinud ei ole, kuulda on, et ligi 99% Hiinlaste poolt registreeritud domeenidest on juba uuendatud või uuendamise ootel, sest 2017 jaanuar langeb .ee hinda veelgi.

Eks seda oli ka tegelikult arvata.

 

Share

Domeenivaidluste Komisjoni järgmine üllitis!

Domeenivaidluste Komisjoni otsus paneb järjekordselt kukalt kratsima.
http://media.voog.com/0000/0037/4533/files/Otsus%20domeenivaidluses%20radoonit%C3%B5rjekeskus.ee%2016-1a-306.pdf

radoonitõrjekeskus.ee – Komisjoni liikme T. Kivistiku arvates rikub see vaidlustaja kaubamärki „ Radoonitrõjekeskus Radooni mõõtmise ja tõrje ekspert“ registreeringu number 46279. Pange tähele, domeen ja kaubamärk ei ole üks üheses vastavuses. Tekib küsimus, kas kaubamärk „ Radoonitrõjekeskus Radooni mõõtmise ja tõrje ekspert“ annab eksklusiivse õiguse sõnadele „radooni tõrje keskus“ ja keegi teine ei tohigi neid kasutada kui soovivad pakkuda radooni tõrje teenust.
Minul tekib jälle küsimus, kuidas saab rikkuda kolmest  Eestis kasutatavast „generic“ sõnast „radooni ja tõrje keskus“ rikkuda kellegi kaubamärki?  Kaubamärk ei anna ju eksklusiivset õigust sõnadele radooni tõrje keskus! Tähendab annab, kui OÜ Tulelaev suudab tõestata, et nad on omandanud „secondary meaningù“. Nagu näiteks on tehtud siin – see also Enfinger Dev., Inc. v. Montgomery, FA 370918 (Nat. Arb. Forum Feb. 16, 2005) (finding that the complainant had common law rights in the McMULLEN COVE mark because the complainant provided sufficient evidence that the mark had acquired secondary meaning, including development plans, correspondence with government officials, and newspaper articles featuring the mark).

St. generic sõna omandaks “teise tähenduse” – aga seda ju siin ei ole!
Samas,
http://www.adrforum.com/domaindecisions/100490.htm
See Cigarettes Cheaper!, Inc. v. World Wide Brands, FA 100490 (Nat. Arb. Forum Nov. 21, 2001) (deciding that the <cigarettescheap.net> domain name was not confusingly similar to the complainant’s CIGARETTES CHEAPER!, as the domain name was made up of two generic terms);
FINDINGS
We find that Respondent’s defense that the domain name is a generic term, or merely a descriptive term is the appropriate finding in this case.  We find that common sense dictates that any store which sells cigarettes for less than the highest price in the prevailing market would advertise that they have cigarettes cheap or cheap cigarettes.  A term is generic when its principal significance to the public is to indicate the product or service itself, rather than its source.  Feathercombs, Inc. v. Sole Products Corp., 306  F.2d 251 (2d Cir. 1962), a generic term is not entitled to exclusive protection.  Kellog Co. v. National Biscuit Co., 305 U.S. 111 (1938).  Further, a generic term is entitled to no trademark protection whatsoever, since any manufacturer or seller has the right to call a product by its name.  Abercrombie and Fitch Co. v. Hunting World, Inc., 537 F.2d 4 at 9 (2d Cir. 1976).
On ju enam kui selge, et radoon on “generic” sõna, samas kui otsida google-st „tõrje keskus“ tuleb üle 500 vaste, seal hulgas „haiguste kontrolli ja tõrje keskus“.
Praegu jääb mulje, et OÜ tuleval on eksklusiivsed õigused kasutada sõnu radooni tõrje ja keskus. Tekitab jälle küsimärke selle komisjoni pädevuses.

Share